Juba kaks nädalat on Tallinna õpilasmalev Kuremaal usinalt vaarikaid korjanud. Ja nagu malevas ikka, on oma osa nii tööl kui õhtusel programmil.
Tallinna õpilasmalev pole päris tavaline, vaid integratsioonimalev. Koos töötavad nii eesti kui vene rahvusest 15-18-aastased noored. Kui üldiselt mõeldakse moodsa sõna “integratsioon” all, et muulased õpivad selgeks eesti keele ja kombed, siis Kuremaal malevas olevad noored tunnistasid, et neil toimib kõik ikka vastastikku ja ka eesti noored saavad vene keele selgemaks.
Eestlased räägivad vene keelt
Malevlased Eleri ja Birgit rääkisid, et laagri alguses olid küll eraldi eestlaste ja venelaste rühmad, aga nüüd on kõik üheks keelele ja rahvusele vaatamata suureks ja toredaks malevarühmaks saanud. Ka rühmajuhid Keiu Virro ja Sigrid Solnik, kes mõlemad ka varem sama tööd teinud, on rühmaga rahul ning räägivad rõõmsameelselt, kuidas keelebarjäär laagri jooksult üha madalamaks on jäänud ja eesti nooredki vene keelt kasutama on asunud.
Päris ladusalt maleva töö siiski sujunud pole. Poole pealt tuli koju saata kuus poissi, kes kehtestatud reeglitest kuidagi aru ei tahtnud saada. Kohad siiski tühjaks ei jäänud, vaid võeti uued osalejad, ja nii rühmajuhtide kui malevlaste hinnangul võitis sellest vahetusest kogu rühm. Suuremad pahandused ja karistamised sellega ka piirdusid. Kes aga päevanormi täis ei korja, võib näiteks kaotada loa ujuma minna.
Oma preemiasüsteem
Malevas suurt rikkust ei kogu, seda kinnitasid kõik. “Töö pärast väga ei tule,” selgitas Eleri. “See on hea ajaviide: uued tutvused, kõiksugu üritused.” Samas leidub ka neid, kellel näpud kiired ja tahtmine suur. Nii tuli näiteks Dimitri malevasse, et lisaks vaba aja veetmisele ka raha teenida. Kindel soov, mida oma raha eest osta, on samuti olemas, kuid selle jättis noormees enda teada. Dimitri on vaarikapõllu omaniku Endel Söödi kinnitusel ka poiste seas kõige tublim korjaja.
Üldiselt jääb Endel Sööt malevlaste tööga rahule. “Eks vahel tule ikka sundida ka, aga ega ilma malevlasteta välja ei tule. Korraga kohapealt nii palju tööjõudu võtta ei ole.”
Endel on malevlaste motiveerimiseks välja mõelnud ka preemiasüsteemi. Iga päeva viis tublimat saavad palgalisa: kõige tublim 250 krooni, teisele kohale tulnu 200, kolmas 150 jne. Konkurents esiviisikus on väga tihe ja kunagi pole kindel, kes päeva lõpus premeeritud saab. Kui malevlased ära lähevad, peab ta Söödi sõnul kohalikke aktiveerima. Neile preemiasüsteem küll ei kehti.
Õhtud on meelelahutuse päralt
Tööpäev on malevas keskmiselt kuus tundi pikk. Hommikul kell 5.30 tullakse põllule, kell kaheksa minnakse hommikust sööma. 8.45 liigutakse taas põllule ja ollakse seal umbes kella üheni. Nii jääb suurem osa töötunde pisutki jahedamasse hommikupoolikusse ja pärastlõunast palavust saab juba rannas nautida.
Õhtud on meelelahutuse päralt. Vabatahtlikult tehti küll kogukonna heaks ka võrkpalliväljak kividest puhtaks, kuid eks sealgi olnud omakasugi veidi mängus. Maleva meeldejäävaima üritusena nimetavad nii rühmajuhid kui laagrilised ise Balti jaama superstaari talendivõistlust, kus kõik osalejad said särada veidrate oskustega. Aljoša ja Dimitri demonstreerisid näiteks taarakotijooksu.
Rühmajuhtide Keiu ja Sigridi sõnul on ka nende töö integratsioonimaleva tõttu tavapärasest keerukam ja ka huvitavam, sest ei saa korraldada päris samu mänge ja võistlusi, mis ainult eestikeelsetele rühmadele. Teisipäeva õhtul ootas malevlasi näiteks ees korralik araabia stiilis pulm kostüümide, võõrapäraste nimede ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga.
Tegelikult oleks võinud malev Kuremaal tänavu ka toimumata jääda, sest majandussurutise tõttu kärpis Tallinna linn malevate arvu. Kuid vaarikakasvataja Endel Sööt nägi ise selle nimel vaeva, et malevarühm kokku pandud ja Jõgevamaale toimetatud saaks. Tõsi, hariliku kolme nädala asemel töötatakse kaks nädalat, kuid isegi selle aja üle on nii osalejad kui vaarikaistanduse omanik õnnelikud. Kuremaal käisid malevlased vaarikaid korjamas juba neljandat suve. Endel Sööt loodab, et see tava jätkub ka järgnevatel aastatel, kui juba noorelt põllult saaki peaks saama.
i
KARL SAKRITS
